Lucas 15
MCP vs ARA
1 Zhwog zhwog oŋwɛnyɛ ɔ tóya nə bɔ́ɔ́l búúd ɔ *mísə́m bɛ̂sh bwə́ á ŋgə zə wə́ Yésus nə́ bwə́ zə́ gwágʉlə nyə.
1 Aproximavam-se de Jesus todos os publicanos e pecadores para o ouvir.
2 *Ofarizyɛ̂ŋ bə́nɔ̂ŋ *Oyɨ́ɨ́gʉli ɔ́ mə́cɛ̧ɛ̧ bwə́ mú ŋgə nyímbʉla nə nyə ŋgə cɨ nə́: «Muud ɛ́ga ŋgə mpu lə́g buud ɔ mísə́m bə́nɔ́ŋ ŋgə də kʉl ŋgwúdʉ́!»
2 E murmuravam os fariseus e os escribas, dizendo: Este recebe pecadores e come com eles.
3 Yésus mú ka zə ŋwa bwo mpwokwoond nə́:
3 Então, lhes propôs Jesus esta parábola:
4 «Nyáyɛ́ múúd na bɨ́dɨ́ jɨ́ nə ŋkul sá nə́, nyə nə íncwəmbɛ təd, ŋgwûd á cínɔŋg jímb, a kú sɔ̧́ gwo yɛ́? Ŋgaá nə́ nyə e lʉ́gə byɔɔŋg yâ məwûm ibuú nə ibuu bugád, a fwo kə sɔ̧́ jɔɔŋg í ámə jímb yí nə́ ndɛɛ́ kə wɔ́ɔ́s ja nyə́ é kwey gwo yí?
4 Qual, dentre vós, é o homem que, possuindo cem ovelhas e perdendo uma delas, não deixa no deserto as noventa e nove e vai em busca da que se perdeu, até encontrá-la?
5 A ká kwey gwo, ŋgaá nə́ nyə é bə nə məshusʉg, a bəd gwo záməbag
5 Achando-a, põe-na sobre os ombros, cheio de júbilo.
6 a mú nyiŋgə kə njɔ́w, kə sɛɛŋg óshwə́ bɛ́ nə buud bə́nɔ́ŋ bʉ́sə́ mə́bwugʉ́lu wá, nyə nə bwo nə́: “Shé sáágá məshusʉg nəcé mə mə́ kwey ncwəmbɛ jâm í ámə jímb yí?”
6 E, indo para casa, reúne os amigos e vizinhos, dizendo-lhes: Alegrai-vos comigo, porque já achei a minha ovelha perdida.
7 Mə́ jaaw bɨ́ nə́ məshusʉg mə́ bá nə́mə́ bə ntɔ́ joŋ dɨ́ nə muud *misə́m ŋgwúd mə cɛ́nd tə́dʉ́gá yɛ́, ntɔ̧ mbií mə́sə́ nə ŋkul bə nə otʉ́təlí ɔ búúd məwûm ibuú nə ibuu bwə́ aŋgɛ̂ nə jɨɨ cɛ́ndʉ́lə tə́dʉ́gá wá.
7 Digo-vos que, assim, haverá maior júbilo no céu por um pecador que se arrepende do que por noventa e nove justos que não necessitam de arrependimento.
8 «Shé fwógá ná nyiŋgə cɨ nə́ ŋgwɔ́l múdá ŋgə bə nə misaŋ mí *mwaanɛ̂ wûm, ŋgwúd mú jímb. Ŋgaá nə́ nyə é jida lámba, a wáámbʉlə njɔ́w ŋgə mpu sɔ̧́ saŋ nə́ ndɛɛ́ kə wɔ́ɔ́s ja nyə́ é kwey wə yí?
8 Ou qual é a mulher que, tendo dez dracmas, se perder uma, não acende a candeia, varre a casa e a procura diligentemente até encontrá-la?
9 Ja á kwéy yí, ŋgaá nə́ nyə é sɛɛŋg bɛ́ óshwə́ nə budá bə́nɔ́ŋ bʉ́sə́ mə́bwugʉ́lu wá, nyə nə bwo nə́: “Shé sáágá məshusʉg nəcé mə mə́ kwey saŋ mwaanɛ̂ wâm í ámə jímb yí?”
9 E, tendo-a achado, reúne as amigas e vizinhas, dizendo: Alegrai-vos comigo, porque achei a dracma que eu tinha perdido.
10 Gwə́ wə́ mə́ jááw bɨ́ nə́ məshusʉg mə́ dʉ bə *wəéŋgəles ɔ́ Zɛmbî dɨ́ ja múúd *misə́m ŋgwúd mə cɛ́nd mítə́dʉ́gá yí.»
10 Eu vos afirmo que, de igual modo, há júbilo diante dos anjos de Deus por um pecador que se arrepende.
11 Yésus mú nyiŋgə cɨ nə́: «Ŋgwɔ́l múúd nyə á bə nə bwán óbá budûm nə budûm.
11 Continuou: Certo homem tinha dois filhos;
12 Á ntombú mú cɨ nə sɔ́ɔ́ŋgʉ́ nə́: “Pʉpa, yə́g mə nyâm ŋkɔw lʉ́ mə́bii mə́ jə́lá nə bə nə ndɨ́ yí”. Sɔ́ɔ́ŋgʉ́ wáŋ mú kaaw bwo məbii mɛ́.
12 o mais moço deles disse ao pai: Pai, dá-me a parte dos bens que me cabe. E ele lhes repartiu os haveres.
13 Baalɛ́ mwɔ̂w mə́ mú cɔ̧́, mwân á ntombú mú kusha nyɛ́ ŋkɔw lʉ́ mə́bii nə́ ndɛɛ́ a mú kyey kə wúl lɔɔm á shwóg-shwógʉ́d. A mú kə gwiímb cʉg nûŋ nə́ ndɛɛ́ shîn caam byɔɔg dɛ́.
13 Passados não muitos dias, o filho mais moço, ajuntando tudo o que era seu, partiu para uma terra distante e lá dissipou todos os seus bens, vivendo dissolutamente.
14 Ja nyə á shîn kɛɛnzh kúm dɛ́ yí, məma zha mú zə wɔ́ɔ́s lɔɔm wɔɔŋgʉ́d. Mwân ɛ́nɛ mú zə bə mə́fúfəd.
14 Depois de ter consumido tudo, sobreveio àquele país uma grande fome, e ele começou a passar necessidade.
15 A mú zə kə nyíi ísɛ́yʉ́d wə́ wúl mbyágá á shí nyɔɔŋg. Muud wɔɔŋgʉ̂ mú kənd nyə nyə́dɨ́ mə́shíd kə dʉ wɨ́ɨ́l nyə oŋkuú.
15 Então, ele foi e se agregou a um dos cidadãos daquela terra, e este o mandou para os seus campos a guardar porcos.
16 Ja nyə á ŋgə wɨ́ɨl oŋkuú bɔɔŋg yí, nyə á dʉ bə nə yéésh nə́ a də́ mímwag mi mpúmə́ óŋkuú bɔɔŋg bwə́ á dʉ də myá, njɨ kú nə muud mə yə́ nyə.
16 Ali, desejava ele fartar-se das alfarrobas que os porcos comiam; mas ninguém lhe dava nada.
17 «A mú zə nyiŋg lâm, zə tə́dʉga nə́: “A zhwog idʉ̂w ósɔ́ɔl ɔ mə́sáal ɔ sɔ́ɔ́ŋgʉ́ waam bɛ̂sh bʉ́sə́ nə ndɨ̂ yí e! Mɛɛ mə ŋgə́ fudə nə zha wa?
17 Então, caindo em si, disse: Quantos trabalhadores de meu pai têm pão com fartura, e eu aqui morro de fome!
18 Mə zə́ nyiŋgə kə wə́ sɔ́ɔ́ŋgʉ́ waamə̂. Mə é kə cɨ nə nyə nə́: Pʉpa, mə á mə́ sə̂m nə Zɛmbî, mə sə̂m nə wo.
18 Levantar-me-ei, e irei ter com o meu pai, e lhe direi: Pai, pequei contra o céu e diante de ti;
19 Mə ampíyáyɛ́ ná nə́ wo ŋwág mə nə́ mwân woó. Ŋwag mə nda ŋgwɔ́l sɔ́ɔl məsáal woó.”
19 já não sou digno de ser chamado teu filho; trata-me como um dos teus trabalhadores.
20 Mwân ɛ́nɛ mú zə tɨ́ kə wə́ sɔ́ɔ́ŋgʉ́.
20 E, levantando-se, foi para seu pai. Vinha ele ainda longe, quando seu pai o avistou, e, compadecido dele, correndo, o abraçou, e beijou.
21 Mwân mú cɨ nə sɔ́ɔ́ŋgʉ́ nə́: “Pʉpa, mə á mə́ sə̂m nə Zɛmbî, mə sə̂m nə wo. Mə ampíyáyɛ́ ná nə́ wo ŋwág mə nə́ mwân woó”.
21 E o filho lhe disse: Pai, pequei contra o céu e diante de ti; já não sou digno de ser chamado teu filho.
22 Sɔ́ɔ́ŋgʉ́ mú cɨ nə osɔ́ɔl ɔ mə́sáal bɛ́ nə́: “Nə́ câ! Zəgá nə káándə́ í búl bə káándə́ gúmə́ yí, zə bwééd nyə. Wágá nyə lwondó mbwə́d, bɨ́ wá nyə osílʉ́faas məkuúd.
22 O pai, porém, disse aos seus servos: Trazei depressa a melhor roupa, vesti-o, ponde-lhe um anel no dedo e sandálias nos pés;
23 Bɨ́ ka nə́mə́ zə nə mwâ ntɛny a wóŋʉ̂ zə cígə tâŋ lʉ́m, sə́ də́g, sə́ zhwiimbya.
23 trazei também e matai o novilho cevado. Comamos e regozijemo-nos,
24 Nəcé mwân waam ɛ́ga nyə á yə, a mə́ gwûm; nyə á jímb, a mə́ nyîn.” Bwə́ mú tɛ́ɛ́d zâŋ.
24 porque este meu filho estava morto e reviveu, estava perdido e foi achado. E começaram a regozijar-se.
25 «Í á bə na mwân a cúmbá njúl ífambə́. Ja nyə á ka ŋgə nyiŋgə yí, a mú ŋgə zə, zə wɔ́ɔ́s kúnə́-kúnə nə njɔ́w, a mú gwág íbwamʉgə́-bwámʉg nə isʉsa.
25 Ora, o filho mais velho estivera no campo; e, quando voltava, ao aproximar-se da casa, ouviu a música e as danças.
26 A mú jɔ̂w ŋgwɔ́l mwâ mpáánzə́ zə jî nyə sâ í ŋgə́ cɔ̧́ yí.
26 Chamou um dos criados e perguntou-lhe que era aquilo.
27 Mwâ mpáánzə́ mú jaaw nyə nə́: “Mínyɔŋʉ̂ woó mə́ wɔ́ɔ́s. Shwóóŋgʉ̂ nyə ámə cígə mwâ ntɛny á wóŋʉ̂ nəcé mínyɔŋʉ̂ woó mə́ nyiŋgə zə mpwogɛ́.”
27 E ele informou: Veio teu irmão, e teu pai mandou matar o novilho cevado, porque o recuperou com saúde.
28 Mwân a cúmbá mú gwág bɔ̂w, a ban nə́ nyə anyííyɛ́ njɔ́w. Sɔ́ɔ́ŋgʉ́ mú cúwo tɔ́ɔ́n kə tɛ́ɛ́g nyə məbwə̂.
28 Ele se indignou e não queria entrar; saindo, porém, o pai, procurava conciliá-lo.
29 A mú cɨ nə sɔ́ɔ́ŋgʉ́ nə́: “Mə mə́ sɛ̂y nə wo mimbû mimbû kú bwɛlɛ mpyêny ciyá gwô tɔɔ ŋgwúd. Njɨ, wo abwɛ́lɛ́ yə mə tɔɔ njɨ mwâ tɔw nə́ sə́nɔ́ŋ oshwə́ bâm sə́ zhwíímbyag.
29 Mas ele respondeu a seu pai: Há tantos anos que te sirvo sem jamais transgredir uma ordem tua, e nunca me deste um cabrito sequer para alegrar-me com os meus amigos;
30 Njɨ, mwân woó nyə á shîn kə kɛɛnzh wo byɔɔg dwô kə́lə ŋgə cʉgə nə budá ɔ́ jaŋga ɛ́ga, ja á mə́ wɔ́ɔ́s yí, wo mə́ cígə nyə mwâ ntɛny a wóŋʉ̂.”
30 vindo, porém, esse teu filho, que desperdiçou os teus bens com meretrizes, tu mandaste matar para ele o novilho cevado.
31 Sɔ́ɔ́ŋgʉ́ mú cɨ nə nyə nə́: “Mwân waam wo njul nə mə wa mwɔ̂w mɛ̂sh isâ byâm bísə isâ byô.
31 Então, lhe respondeu o pai: Meu filho, tu sempre estás comigo; tudo o que é meu é teu.
32 Njɨ í ámə jɨɨ nə́ sə́ zhwíímbyag nəcé mínyɔŋʉ̂ woó ɛ́nɛ, mə ŋgə dʉ́g nyə na nda nyə á yə nə́ ndɛɛ́ a mə́ gwûm; nyə a jímb, a mə́ nyîn.”»
32 Entretanto, era preciso que nos regozijássemos e nos alegrássemos, porque esse teu irmão estava morto e reviveu, estava perdido e foi achado.
Atalhos do teclado
- Capítulo anterior←
- Próximo capítulo→
- Versículo anteriork
- Próximo versículoj
- Limpar seleçãoEsc
- Esta ajuda?