2 Coríntios 7

MCP vs ARA

Sair da comparação
MCP
ARA Almeida Revista e Atualizada 1993
1 Isâ byɛ̂sh Zɛmbî nyə á ŋgə kaag ínɨ í dʉ́gyá nə shé. Nda jɨ́ nə́ Zɛmbî nyə á ŋgə kaag sə́ byo nə́, yé bwááŋg mə́ búl cɛɛl wá, shé yílʉ́gá sâ jɛ̂sh í ŋgə́ lweegʉshi shé mənyúúl nə *mishíshim ícʉg í íshéd yí. Shé ŋwagá Zɛmbî nə gwɔ̧́ɔ̧́gə́, shé ka ŋgə casʉlə bə́lə nə kuú njɔɔnd á cɛ́ɛl yí.
1 Tendo, pois, ó amados, tais promessas, purifiquemo-nos de toda impureza, tanto da carne como do espírito, aperfeiçoando a nossa santidade no temor de Deus.
2 Juwʉgá milám, jil sə́ cínɔŋg. Sə́ áshígɛ́ byaagʉlə nə muud, sə́ kú dɨ́ya nə muud, kú nə́mə́ nyúg tɔɔ muud.
2 Acolhei-nos em vosso coração; a ninguém tratamos com injustiça, a ninguém corrompemos, a ninguém exploramos.
3 Mə aŋgɛ̂ cɛɛl cɨ nə́ bɨ mə́ jág sá gúl sâ; mə shí bwey jaaw bɨ́ nə́ sə́ mə́ cɛɛl bɨ́ váál á nə́, tɔɔ bɨ mə yə́, tɔɔ bɨ mə́ nyiŋgə cʉgə, njɨ sə́ ŋgə́ cɛɛl bɨ̂.
3 Não falo para vos condenar; porque já vos tenho dito que estais em nosso coração para, juntos, morrermos e vivermos.
4 Mə ŋgə jág bul bə nə búgə́ nə bɨ̂, mə ŋgə bəgʉwa nə bɨ́, lâm dʉ bul cwaalʉwo mə, məshusʉg dʉ bə mə ntɔ̧ mínjɨ *íncwaw í ntʉg byɛ̂sh sə́ ŋgə́ bwəma nə ndɨ́ yííd.
4 Mui grande é a minha franqueza para convosco, e muito me glorio por vossa causa; sinto-me grandemente confortado e transbordante de júbilo em toda a nossa tribulação.
5 Mpugá nə́, ja sə́ á wɔ́ɔ́s Masedwân yí, sə́ áshígɛ́ bə nə wogá, njɨ incwaw í ntʉg məváál mɛ̂sh. Nəcé í á bə, buud bə́ ŋgə́ lúmbʉli nə sə́, milâm mí njúl nyiŋgə bə sə́ ifwaas ifwaas.
5 Porque, chegando nós à Macedônia, nenhum alívio tivemos; pelo contrário, em tudo fomos atribulados: lutas por fora, temores por dentro.
6 Njɨ, Zɛmbî mə́ dʉ bə, ja múúd cúgɛ́ ná nə bándáyé yí, a wá nyə ŋkul lámʉ́d. Nywáá nyə á ka nə́mə́ sá nə́ Títus wɔ́ɔ́sʉ́g, í mú wá sə́ ŋkul mílámʉ́d.
6 Porém Deus, que conforta os abatidos, nos consolou com a chegada de Tito;
7 Í cúgɛ́ nə́ njɨ wɔ́ɔ́sʉ́lə Títus nyə a wɔ́ɔ́s wə́ í á wá sə́ ŋkul mílámʉ́d, í á bə nə́mə́ nə bímbí bɨ́ á wá nyə ŋkul lámʉ́d yí. Nyə á jaaw sə́ váál bɨ́ ŋgə́ yímə nə́ bɨ mə dʉ́g sə́ yí, nə váál sə́ ŋgə́ cɛy bɨ́ lámʉ́d yí, nə váál bɨ́ ŋgə́ cɛɛl ŋkɛ̂ny mbag wâm yí. Məkə̂l mɔɔŋg mə́ á nyiŋgə bul sá mə məshusʉg.
7 e não somente com a sua chegada, mas também pelo conforto que recebeu de vós, referindo-nos a vossa saudade, o vosso pranto, o vosso zelo por mim, aumentando, assim, meu regozijo.
8 Mə mpú nə kálaad mə́ á ntɨ bɨ́ yɛ́ nyə a ntágʉlə bɨ̂. Bə́lɛ́, mə a shíŋgi nə dʉ́gʉ́lə nda bɨ́ á gwág bɨmɛ́fwó cɛy lámʉ́d ja jɔɔŋg dɨ́ nə́. Njɨ, mə anyíŋgə́yɛ́ ná shíŋgi.
8 Porquanto, ainda que vos tenha contristado com a carta, não me arrependo; embora já me tenha arrependido (vejo que aquela carta vos contristou por breve tempo),
9 Mə́ yidá bə nə məshusʉg ja gaád. Mə jɨ nə məshusʉg, kú bə nəcé nda bɨ́ á bə nə məcɛy mə lâm nə́, í yidá bə nəcé, məcɛy mə lâm mʉ́n mɔɔŋg mə́ á sá nə́ bɨ cɛ́ndʉ́g mítə́dʉ́gá. Ntɔ́ mə́ lwó nə́ məcɛy mə lâm mʉ́n mə́ á bə váál Zɛmbî mə́ dʉ́ cɛɛl yí. Ntɔ́ jɨ nə́ sə́ áshígɛ́ sá bɨ́ məbɔ̂w.
9 agora, me alegro não porque fostes contristados, mas porque fostes contristados para arrependimento; pois fostes contristados segundo Deus, para que, de nossa parte, nenhum dano sofrêsseis.
10 Nəcé, múúd mə ká gwág váál mə́cɛy mə lâm Zɛmbî mə́ dʉ́ cɛɛl yí, muud wɔɔŋgʉ́ nyə e cɛ́nd mítə́dʉ́gá, a mú *dʉ́g cʉg, a kú ná nyiŋgə shíŋgi mə́cɛy mə́ á sá nyə lámʉ́d má. Njɨ, múúd mə ká gwág váál mə́cɛy mə lâm mâ shí ga, mə́ kwaamb nyə shwɨy.
10 Porque a tristeza segundo Deus produz arrependimento para a salvação, que a ninguém traz pesar; mas a tristeza do mundo produz morte.
11 Bɨ a gwág váál mə́cɛy mə lâm Zɛmbî mə́ dʉ cɛɛl yí; bɨ mə́ ka dʉ́g sá í á kwaamb bɨ́ yí: A mâŋ mə́jigʉwa e! A wâŋ mpǔlə kaambʉlə nyúul e! A wâŋ shíŋgílə e! A jâŋ gwɔ̧́ɔ̧́gə́ e! A jâŋ jɔ̧ yéésh e! A jâŋ kááfə́ e! A wâŋ mpǔlə sʉ́g múúd nyə á byaagʉlə yɛ́ e! Bɨ a lwó nə́ milám mín mí á bə otʉ́təlí ja bɨ́ á kwambʉlə lə́sʉ́ wɔɔŋg yí.
11 Porque quanto cuidado não produziu isto mesmo em vós que, segundo Deus, fostes contristados! Que defesa, que indignação, que temor, que saudades, que zelo, que vindita! Em tudo destes prova de estardes inocentes neste assunto.
12 Kagá mpu nə́ ja mə́ á cilə bɨ́ yí, í áshígɛ́ bul bə shú múúd nyə á byaagʉlə yɛ́, kú nyiŋgə bə shú múúd bwə́ á byaagʉlə nə ndɨ́ yɛ́. Mə á cilə bɨ́ shú nə́ mísh mə́ Zɛmbî dɨ́, bɨ dʉ́gʉ́g váál bɨ́ ŋgə́ jigʉwa nə sə́ yí.
12 Portanto, embora vos tenha escrito, não foi por causa do que fez o mal, nem por causa do que sofreu o agravo, mas para que a vossa solicitude a nosso favor fosse manifesta entre vós, diante de Deus.
13 Sâ í á wá sə́ ŋkul mílámʉ́d wə́ nɨ.
13 Foi por isso que nos sentimos confortados. E, acima desta nossa consolação, muito mais nos alegramos pelo contentamento de Tito, cujo espírito foi recreado por todos vós.
14 Bɨ mə́ dʉ́g ɨɨ́, bəgʉwálə mə á ŋgə bəgʉwa nə bɨ́ nyə́dɨ́ míshʉ́d yí, í á shí bə nə zhɨɨ́. Nə́ ndɛɛ́, nda sə́ mə́ dʉ bwey jaaw bɨ́ njɨ obʉ́bə́lɛ́ nə́, í á shí nyîn nə́ mə́ a shí bə nə ŋkaam nə́ mə bə́gʉwag nə bɨ́ mísh mə Títus dɨ́.
14 Porque, se nalguma coisa me gloriei de vós para com ele, não fiquei envergonhado; pelo contrário, como, em tudo, vos falamos com verdade, também a nossa exaltação na presença de Tito se verificou ser verdadeira.
15 A jɨ njɨ kə́ dʉ tə́dʉga váál bɨ́ á dʉ sá nyə məgwág yí, nə váál bɨ́ á lə́g nyə nə gwɔ̧́ɔ̧́gə́ nə məjigʉwa yí. Nyə a mə́ ka nyiŋgə jág bul cɛɛl bɨ̂.
15 E o seu entranhável afeto cresce mais e mais para convosco, lembrando-se da obediência de todos vós, de como o recebestes com temor e tremor.
16 Mə jɨ bul bə nə məshusʉg nə́ bɨ mə́ sá nə́ mə búgʉ́lág bɨ̂.
16 Alegro-me porque, em tudo, posso confiar em vós.

Ler em outra tradução

Comparar com outra